Viimastel aegadel on stuudios tulnud jutuks toitumine, sest vastavalt energiale ilmnevad toitumisvajadused. Isude järgi saab jälgida, millises energias viibitakse. Selge on see, et hõredamas olekus muutub ka toit hõredamaks, ja vastupidi. Ent siingi on omad agad, mida ei saa üks ühele võtta. Kui toitumine muutub ego põhiseks, siis toitugu inimene millest tahes, ego energia ei toida kellegi vaimu.
Ego-toitumine tähendab seda, et tahetakse läbi toitumise olla keegi, üldjuhul teistest parem või õigem inimene. Enda paremuse näitamine tähendab teiste halba valgusesse seadmist ehk piltlikult öeldes, selleks, et ennast au paistesse tõsta, tuleb teisi madaldada. Sageli ei tule vaim ego-põhise toitumisega kaasa ning ainus, mis inimese keha järjepidevuse juures kinni hoiab on tema tugev tahtejõud ja vastupanu, mitte kiusatustele alistuda.
Küsimus on selles, kas hing ka sealjuures rahule jääb või on ainult mõistus uhke?
Näiteks keegi on võtnud omale pähe, et ta peab olema ilmtingimata taimetoitlane, toorvegan või vastupidi karnivoor. Sealjuures on ära unustatud oma keha kuulamine, kas ollakse üldse valmis uuele toitumisele üle minema või tahab ego seda sõrme nipsust muuta. Iga algus vajab harjumiseks aega ja vahel võib see võtta isegi aastaid.
Näiteks veganlus konkreetselt hõlmab endas lisaks toitumisele ka vägivallatut elustiili. Ma usun, et kahtlemata veganite süda ongi rohkem avatud, aga kui sinna juurde lisada ego, siis ei olda kuidagi lihasööjatest vägivallatumad, vastupidi, mõlemad on vihased, kes üksteise kallal võtavad. Olen ka ise sarnase etapi elus läbi käinud, mil tundsin ennast veganina teistest paremana, ent üsna pea mõistsin, et kui tahta maailma vägivallatumas suunas muuta, siis tuleb ise olla hea eeskuju, mitte ebameeldiv tropp.
“Selle asemel, et teistele näppu vibutada inspireeri neid ja näita, miks on see, mida sina teed, hea.”
Kui inimene ei ole tervenisti valmis mingi teatud kindla elustiili harrastaja olema, siis sunniviisiline “kellegi teise” mängimine temast paremat, ammugi mitte vaimsemat, inimest ei tee. Teeb hoopis kurja, enesekeskse ja rahulolematu inimese, kelle ebastabiilsus ei jää ka teistele märkamatuks. See suudab ka kõige parema eesmärgi muuta eemaletõukavaks ja ebameeldivaks.
Luukered su kapis räägivad teist juttu
Mul on mitu toorveganist tuttavat. Alati olen neid imetlenud ja endamisi mõtisklenud, et millises imelises energias nad igapäevaselt viibivad. Aga kui kapist hakkas esimesi luukeresid pudenema, siis pidin suureks üllatuseks tõdema, et ega toitumine üksi kedagi helgemaks ei muuda kui sinna on segatud ego. Seda võiks võrrelda kui toore jõuga koolipingi nühkimist, mil priimus tuubib meelevaldselt ainult selleks, et olla priimus, ilma, et teadmised teda reaalselt rahuldaks. Tulemuseks on tubli ja särav inimene teiste jaoks, aga kõige rahulolematum inimene iseenda jaoks. See on sama hea kui minna mäetippu vallutama ainult ühel eesmärgil -et paista sealt teistele paremini silma ja et teised saaksid meid kõrgelt imetleda. Aga minnakse mäetippe vallutama ka sootuks teistsugustel eesmärkidel -näiteks, et maailm paistaks hoopis enesele avaramalt silma ja sealt saaks ise maailma imetleda.
Unistus paremast maailmast
Olles ise täistaimetoitlane on minu kaugele ulatuv unistus, et Maa oleks tulevikus taimetoitlaste planeet, veel parem kui toituksime peenenergiatest, kuid see ei tähenda, et mul tuleb oma tõde ja uskumusi minna teistele kuulutama.
Kui ma elan nii nagu mina tunnen, et on õige, siis minu jaoks ongi see parim viis elamiseks. Aga kui ma tahan ja sunnin, et ka kõik teised elaksid, toituksid ja hingaksid nii nagu mina tahan, siis on tegemist lihtlabase egoismiga.
Mälestusi taimetoidumaast, otse Nepali köögist
Kolm vegan karrit
Comments