Kõiksuses on praegu üleval arvustamise teemad. Paljud saavad ebaõiglaselt arvustatud või nad ise on arvustaja rollis. Sellega seoses tekkisid mõned mõtted.
Teiste arvustamise teed minna on lihtne. Vaadata pealt, kuidas keegi midagi teeb ja siis asuda oma arvamust avaldama, kas tehtu on hea või halb. Tõttöelda on arvustamisel väledad jalad, et iseenesest üle huulte lipsata.
Küll oli restoranis toit kehv või ettekandja rumal. Hotellitoas rippusid akende ees koledad kardinad või voodis oli liiga pehme padi. Meditatsioonis naaber norskas või joogamatil oli istumine kõva.
Hetkest, kui ma ise midagi tegema asusin ehk alustasin ettevõtlusega ning tutvusin selle sisuga, jälgides teiste ettevõtete toimimist, kadus minust igasugune tahtmine arvustada kellegi loomingut.
Pole lihtne pidada restorani ega hotelli, mis kõigile meeldiks. Ammugi mitte leida sinna sobiva elukogemuse ja väljaõppega töötajaid, kes kõike teavad ja kunagi ei eksi. Samamoodi on meditatsioonistuudioga või millega iganes.
Ükskõik kui tubli, võimekas või äge sa oled, ükski tegija ei pääse kunagi arvustamisest. Seda põhjusel, et kõige suuremad arvustajad on need, kes ise midagi ei tee. Neid on osakaalult rohkem ja nemad ongi enda arvates kõige „targemad” avaldama arvamust, kuidas asjad tegelikult olema peaksid.
Tsiteerides Eleanor Roosevelti: tehke seda, mida te oma südames õigeks peate – sest arvustatakse teid nagunii.
Täna jagan teile “Hingesõnumite” raamatust peatükki “NÄPUGA NÄITAJA”.
/Kui sa tead, kuidas on õigem elada, siis näita seda teistele ette. Kui sa leiad, et miski on halb, siis too välja, kuidas oleks hea.Kui sa näitad, et teine on vale, siis ole eeskujuks, kuidas on õige. Kui sa tood välja probleeme, siis paku välja lahendusi.Selle asemel, et teiste peale näpuga näidata, sa mine ja inspireeri neid.
Inimene, kes teisi ei inspireeri ja ise midagi peale kritiseerimise ei tee, on tühipaljas näpuga näitaja, ei midagi enamat./
Kommentare