Paljud küsivad, mis tunne on ja kuidas uues rollis emana läheb?
Pildistas Penelope Russak
Mul on päris huvitav kogemus.
Ma tunnen, et ei ole klassikalises mõttes ema, kellel on “Minu” laps. Ma tunnen, et mu juurde on kehastunud suur vaim väikeses kehas ja mina olen see, kes aitab tal kohaneda maise eluga. Ta on minust, aga ta ei saa olla “Minu”. Ta on vaba hing, kes ei kuulu mitte kellelegi, täpselt nagu mina tunnen, et ma ei kuulu mitte kellelegi. Seega me oleme kaaslased, sõbrad ja koos kulgejad. Minu roll on aidata tal väikese kehaga siin piiratud maailma tingimustes hakkama saada.
Eelkõige tunnen ma tema suhtes sügavat austust, lugupidamist ja tänulikkust, et ta on usaldanud tulla minu hoolde, siia ebaturvalisse maailma. See omakorda tekitab ka aukartust ning sügavat soovi kogeda tema tarkust.
Beebi keha võib ju olla abitu ja väike, kuid see ei tähenda, et ta midagi aru ei saa. Mida noorem on laps seda sisukamalt on võimalik temaga vaimu tasandil suhelda. Nii me kommunikeerume telepaatiliselt peenenergiate keeles ja vestlused imikuga on sisukamad kui täiskasvanutega. Terve kolmas raamat on kanaldatud mu lapse hingelt, mille käsikiri on peagi valmis saamas.
Mida kauem võtta väikest inimest suure vaimuna, seda püsivamaks saab jääda ema-lapse vaheline telepaatiline ühendus.
Ka meie oleme kunagi olnud need samad suured vaimud väikeses kehas. Vaim taandub kui keha kasvab ja klammerdub inimloomuse ning piiratud tavateadvuse külge. See juhtub seda kiiremini, mida enam võetakse meid abitute inimlastena, kellele kõristi pihku topitakse ja kellega pudikeeles räägitakse.
Nüüd on paljudel meist suur keha ja väike vaim ning me otsime iseennast taga, et tuletada meelde, kes me päriselt oleme -needsamad suured vaimud, kes on midagi sügavamat ja targemat kui keha.
Kas olen kurnatud ja väsinud ka?
No sellega on tuldud mind söögi alla ja peale hoiatama, kuidas magada ei saa, sooja toitu süüa ei saa, koristada ei saa, kuskil käia ei saa… parem puhka kohe enne lapse sündi ära, sest edaspidi sa midagi ei saa...
Ehkki lapsed on erinevad ma kõike teha saan. Magame-sööme-koristame koos, teeme trenni koos ja käime igal pool KOOS. Aitab kandelina, mis pakub lapsele lähedust ja mulle vabadust. Soojast toidust ma juba üheksa kuud ei hooli, sest muuhulgas on lapse hing õpetanud ka toitumist -toortoitumist.
Nutu vastu aitab kannatlikkus. Selle kohta on mul oma tähelepanek: “Mida arvestavam on inimene siin elus teistega, seda lihtsam on tal arvestada oma lapsega, kes tema prioriteetides esikohale tõuseb ja võtab suurema osa tähelepanust ning ajast. Kõik oleneb ka enese häälestusest. Häälestud sina, häälestub laps koos sinuga.”
Mu tütar saadab emadele ka ühe olulise sõnumi, mida kõik lapsed soovivad oma vanematele südamele panna: “Kallis ema, palun ole minuga kannatlik, sest kõik on minu jaoks täpselt sama uus kui sinu jaoks.”
Comments