Esimene sõna 2-kuuselt

Oh. Mul on omajagu hetki, mida ma ei usu. Vahel on need liiga head asjad, et olla tõsi, teinekord liiga ilmvõimatud, et olla võimalik. Siis ma kahtlen-kõhklen eneses püüdes end veenda, et äkki kuulsin-nägin valesti, äkki kujutasin omale ette.

Aga on üks hääl, kes vastab sulle veel enne kui jõuad küsida. See on su sisehääl.

Ta kinnitab või lükkab ümber, tehes seda läbi tugeva tunde. See on selline tummine kindel “ma tean” hetk. Ainus, mis meil teda kuulda ei lase on kellegi teise hääl, millel me julgelt enese sisehäälest üle karjuda lubame.

Nii saavad kõikidest teistest targemad kui meie ise. Teised teavad paremini, mis on hea. Ühiskonna normid määratlevad õige ja vale, võimaliku ja võimatu.

Ja nii me eksleme mööda sisse tallatud radu, mis viivad meid kaugemale eneseusust.

Kuni tänaseni oli mul raske uskuda, et mu 2-kuune tütar juba mitmendat nädalat mulle emme ütleb. Ma olen kuulnud tema esimest sõna ja kogenud seda ülendavat hetke, aga mu mõistus tõrkus seda uskumast, sest normide järgi pole see enne kaheksandat elukuud eriti levinud. Küll panin selle “emme” koogamise kaela ja veensin end, et ehk meenutasid tema häälitsused vaid emmet. Kui minu abikaasa seda korduvalt mainima hakkas ning fotograaf Penelope pere pildistamise ajal küsis: “Kas su laps ütles just emme?”, siis hakkasin iseennast rohkem uskuma. Lisaks saatis üks tuttav YouTube'i video, kus 2-kuune ütleb oma isale I Love You.

Täna oli mul jälle see ülendav hetk, mil ta rannal päris inimese keeles ütles emme-emme-emme. Nüüd ei jäänud mul muud üle kui ise ka seda uskuda.

Ilona Karula /www.algolemus.com/