Tunnen, kuidas mu tähendund järjest lähemale saabub, sest viimasel ajal vastatakse mu unistustele suurelt, mida ei oskaks uneski ette kujutada. Ma tean, et tahate juba teada, aga hoian veel rauda tules.
Küll aga jagan teile oma lugu, kuidas olen alati jäänud kõige karmima hukkamõistu keskel iseendaks ja see ongi mind viinud lähemale oma eesmärkide täitmisele. Äkki on kellelgi seda praegu vaja veel kuulda.
/Las nad ütlevad, et sa oled hull.
Las nad arvavad, et sa oled pöörane.
Las nad usuvad, et sinusse ei tasu uskuda.
Las nad leiavad sinus palju-palju-palju vigu.
Las nad pööritavad silmi.
Las nende suu vajub ammuli.
Las nad krigistavad hambaid.
Las nad naeravad sinu üle.
Luba neil olla inspiratsioonitu, ideedevaene, keskpärane, seinaga ühte värvi, visioonitu, unistusteta, julguseta, ebakindel ja ettekujutuse puuduses.
Andekate inimeste kritiseerimine on andetute inimeste privileeg.
Sina keskendu oma loomingulisusele ja jätka loomist enda moodi. Lõpuks on neil kõigil oma lugu rääkida, kui „hästi” nad sind „tunnevad”.
Sest sa jäid iseendaks. /
Ilona Karula
https://www.instagram.com/algolemus/
Comentários